Oma Hobu

Ametlik nimetus on Eesti Hobune. Maarahvas kutsus teda lihtsalt meie hobuseks. Aborigeenne liik, algselt metshobune, kellega koos asustasime jää alt vabaneva maa. 13-ndaks sajandiks olime oma hobuga üldjoontes välja kujundanud tänapäevase maastikupildi. Järgmine suurem ühine ettevõtmine oli selle maa kaitsmine muistses vabadusvõitluses. Ja siis kõige raskem, ellujäämine järgnevate sajandite kestel.

19-nda sajandi keskpaiku hakati Toris aretama meie hobuse baasil erinevaid liine. Algul saksa mõisnike ja hiljem ka püüdlike talumeeste initsiatiivil. Ei aidanud ka C.R.Jakobsoni jõuline sekkumine. Oma hobu hakkas vajuma unustuse hõlma, saatmaks asjatundjate hinnang: muuseumieksponaat. Uued, aretatud ja sissetoodud tõud olid suuremad, tugevamad, trendikamad. Ehkki õrnemad, kulukamad, toidu suhtes nõudlikumad.

Taasiseseisvumise ajaks oli neid hinges veel sadakond. Peamiselt saartel ja üksikutes metsataludes. Vabariik saabus ka meie hobuse jaoks, kes kanti ohustatud liikide nimekirja. Loodi Eesti Hobuse Kaitse Ühing, ilmub ajakiri "Oma Hobu". Kuidagi pisut tuttavalt kangekaelsed on nad siiski ühed mõnusad elukad, kes sätivad ennast kopliväravasse ritta sind tervitama ja lahkudes korraldavad sama etenduse. Vähenõudlikud, uudishimulikud, sõbralikud - meie elujõuline kultuuripärand.